Veebruar. Taas on käes iseseisvuspäev. Vaba päev, mil on aeg märgata paukuvat pakast või sombust sisemist ilma. See võib olla kas mõnus kodune päev või avalik päev, kui minna mõnele vastuvõtule või kontserdile. Mõlemad on head variandid ja hea on neid võimalusi ka mõlemaid endale lubada.
Hommik algab, kui kosutav mitte-äratuskella-ärkamine on keha ja hinge kohale toonud. Tänumeel mõtetes ja jalgades kõnnin kööki, klaas vett ja hommikukohv mõne aja pärast. Kui hästi on ikka - töö on, palk on (mitte miinimumpalk), tuba soe ja laud kaetud. Aitäh maa jalge all, et sa oled mind siia kandnud.
Ma voolan selles päevas edasi ja tunnen, et tundlad on üleval, püüdes tänase päeva võnkeid. Siiski veidi erilisem päev.
Keskpäeval loeb vallavanem ja volikogu esimees ette oma mõtted möödunud ja tulevast aastast. Antakse preemiaid neile, kelle tegevus kohalikul tasandil elu edasi kannab, süstib kas midagi uudset või traditsioone hällitavat. Ma olin juba unustanud, kui inspireeriv see tunnustusüritus minu jaoks igal aastal on. Jalad on justkui maast lahti - tunnen tuhinat, teiste tegemiste rõõm ja hoog on kokku tulnud. Muidugi on sisimas küsimus, aga mida mina teen..Kas ka mina suudan kunagi olla keegi, kelle käpajälg jääb metsaservale maha ja kogub vett nagu suur silm. Kui ennast rahustada, siis kõik ei pea ja ei tahagi ju minna lavale ja olulised on paljud muud tegemised, mis sünnivad iga päev ja millele ise tähenduse ja väärtuse annad.
Kui mõelda aastale, mis ees ootab, siis saab tuua märksõnu tänasest päevast:
- naiselik otsustamise ja tegutsemise julgus, tahe
- voolamine kerguses ja usus
- tarbida vähem pakendeid (lihtsalt vaatan pakendikotti köögis ja tunnen, et see ei peaks nii pungil olema)
- vabadus (kui see on kättevõidetud, siis on küsimus, mida mõistlikku sellega teha)
- tänumeelerännakud
Eks ma siis aasta pärast loen neid mõtteid ja mõtlen neile taas - mis on mis ja kas need on 2021.aastal minuga olnud.
Head Eesti Vabariigi 103. aastapäeva!
